Tänane jutt on puhtalt autopededele, mingit nalja ega puänti ei ole. Naislugejatele kirjutan mõnipäev moest.Liiklus tundus algul täiesti pöörane. Lennujaamast linna sõit šokeeris täitsa ära ja võttis mitu päeva harjumist enne kui üksi, ilma kohalike varju hoidmata, teed julgesin ületada.
Kompanii saatis autojuhi ilusti lennujaama vastu mulle a ma ei leidnud teda seal üles ja tulin piraattaksoga. See oli ikka eriline pann. Esiklaas praguline, turvavöö kinnitus katki. Veepudelid veeresid põrandal ringi. Kõik rihmad kapoti all libisesid, kolin ja vilin, tundus, et asi seisab koos veel ainult allahi tahtel. Juht näris kogu aeg mingit heina, ilmselt sedasama, mida Somaalia piraadid, et magama ei jääks. Öö oli kah juba, nii kella 3 aeg. Positiivne oli see, et päris kiiresti sai kohale. Uus ajatolla Homeini nimeline lennujaam on linnast päris kaugel.
Kiiruse piirangut siin vist üldse ei ole. Mõne eriti järsu kurvi peal on 30 märk aga see ei huvita kedagi. Kõik sõidavad nii kiiresti kui võimalik.
Kogu liiklus toimib ühel lihtsalt põhimõttel - kes ees, see mees. Ei ole mingeid pea- ega kõrvalteid. Niipea, kui õnnestub nina kuhugi vahele suruda, on korras, lastakse rahulikult läbi. Mingit tuututamist ega sõimlemist ei ole. Sama kehtib ülekäigurajal. Kui passid tee ääres, ei tee ükski juht sind märkama. Niipea kui auto ette astud, jääb seisma. Peaaegu kinnisilmi võib minna.
Suurematel ristmikel on foorid ja neid ka järgitakse. Suunatulesid kasutatakse üllatavalt palju. Enamus tänavaid on ühesuunalised. Suurematel teedel on kaks suunda ja siis on eraldusriba või mingi tara alati vahel.
Politseinikke on päris palju väljas. Muuhulgas kontrollivad nad seda, et ega keegi pole valel päeval autoga välja tulnud. Paaritutel kuupäevadel tohivad linnas sõita paaritu numbriga autod ja paariskuupäevadel paarisarvulise numbriga autod. Niiet kui tahad iga päev sõita, peab 2 autot olema. Aga sellest ei pruugi ka abi olla, sest osa tihedama liiklusega piirkondi on tööpäevadel eraautodele suletud. Sõidavad ainult taksod ja asutuste transport.
Tipptunnil autoga sõitmine on piin. Istud ja venid seal ja vahid nagu loll, kuidas jalakäijad mööda jalutavad. Mingi 5 km on igal juhul mõistlikum jala minna. Jalakäijaid on päris palju ja kõnniteed on enamasti läbitavad.
Väga populaarne liiklusvahend on kerge 125-kuubikuline mootorratas. Nendega sõidetakse ka kõnniteedel. Paljudel on 2 inimest peal. Kiivrit kannavad ainult politseinikud (neil on natuke võimsamad rattad kah) ja veel olen nädala jooksul näinud umbes viit kiivriga mootorratturit. Ühel oli seejuures rihm lahti. Linn on tugevalt kreenis, niiet edasi-tagasi sõidul saab ühe otsa teha mootorit käivitamata. 20 km võib vabalt järjest allamäge sõita.
Ühtegi kokkupõrget ega otsasõitu ei ole näinud. Mõlkis autosid on väga vähe, eriti kui arvestada, et keskmine auto on siin nii 20 aaastat vana. Domineerivad Iraanis toodetud mudelid:
- Paykan - 1966 aasta inglise disain, nagu kolhoosiesimehe "Volga", tootmine lõpetati 2005 valitsuse survel jubeda tossu tõttu, mida ta välja ajab.
- Samand - rahvasuus tuntud kui "Uus Paykan", logol on hobuse pea, Peugeot tegelt.
- Saba - see on Kia kohalik bränd.
Ükspäev sõitsime kompanii autoga ja siis foori taga juht võttis kindalaekast mingi deodorandi vms. pudeli ja pihustas paar törtsu sinna armatuurlaua aukudesse, kust muidu värsket õhku salongi puhub. Viiekesi olime autos ja kõigile nagu tundus täiesti normaalne.
Väljasirutatud käsi koos ma-suudan-kalluri-ka-peatada näoilmega on tänavate ületamisel tegija. Kuidas Teheranis õhk on? Paykanide vine pani soojema ja tuulevaiksema päevaga silmad vett jooksma ja kõri kipitama ja kõik, kes said, sõitsid õhtuti Tochalisse värsket õhku hingama.
ReplyDelete