Miljonimäng

Täna käisime Itaalia restoranis pitsat söömas. Korralikult küpsetasid seal, ilus pruun ja krõbe tuli. Poole liitri frizzante veiniga oleks päris hea olnud. Limonaad joodud ja valitsus kirutud, küsisime arve. 220000 reaali. Ma lugesin ilusti 110000 taldrekule. Pouyan pani miljoni ja veel puru peale ja hakkas minema minema. No mingi jama, eila panime ~1% tippi, täna 400%? Pidasin Pouyani kinni ja näitasin talle miljonit arusaamatu näoga. Võttis ikka mitu sekundit aega, enne kui ta aru sai, milles asi. Ta polnd nii suurt raha enne näind ja arvas, et see on mingi tühine 100000-line. Ei olnd seda miljonit panka ära viind, mis ma talle esmaspäeval andsin ja käiski 2 päeva ringi miljon taskus. Miljoniga saab muidu 2 nädalat korralikus restoranis lõunal käia. No siis läksime joonelt kohe panka ja vahetasime 20000-listeks selle (50 tk).

Rahasüsteem on siin üldse väga imelik. Ametlik rahaühik on reaal (1 kroon = ~930 reaali). Aga hinnad on mõnes kohas reaalides ja mõnes tomanites. 1 toman = 10 reaali. Seal Itaalia restoranis näiteks olid menüüs hinnad tomanites (تومان) aga arve toodi reaalides (ریال). Üldiselt on nii, et kui mingi paberi peale trükitud arve saab, siis see on reaalides ja kui mõnes urkapoes kaupmees nisama mühatab mingi summa, siis see on tomanites. Ja kui öeldakse lihtsalt "kolm", siis see tähandab muidugi 3000 tomanit ehk 30000 reaali. See rahatäht pildil, mille peale on 50 kirjutatud, on poolemilline.



Kui jutt juba raha peale läks, siis üldisest hinnatasemest kah.
Kinnisvara on jube kallis. Ruutmeeter ~40000 krooni. Mida kõrgemal, seda kallim. Kõrgemal siis nii maja geograafilise asukoha (Teheran asub mäe küljel) kui ka korruse mõttes. Sellepärast, et ülevalpool on õhk puhtam ja parem olla.
Autod on jube kallid. Umbes 2x kallimad kui Euroopas. Igasuguste maksude tõttu. Nende maksudega on täiesti mööda pandud - sõidetakse vanade tossavate pannidega ja õhu läbipaistvus on kilomeetri jagu ehk.
Söök on odav. Takso on odav. Buss ja metroo on sümboolse hinnaga a hullult peab trügima, et sinna sisse saada.
Bensiinil liitri hinda ei ole. 10 liitrit on umbes 12 krooni aga mingi limiit on, et kui palju kuus võib tarbida auto kohta. Kui üle limiidi läheb, siis on natuke kallim. Valituses arutatakse praegu, et kas mingi kogus kuus võiks üldse tasuta olla.

Küüslaugujogurt

Täna midagi eriti jaburat ei juhtund peale selle, et hommikul läksin 35 minutiga jala kontorisse, kus eila õhtul sai 20 minutit taksot oodatud ja sellega siis 30 minutit hotelli sõidetud. Liiklusest edaspidi pikemalt.

Räägin siis kohalikust söögist. Kõigepealt pean küll tsiteerima Gunnar Aarmat - "Kui vaimselt arenenud inimene pool tundi peale sööki mäletab mida ta sõi, siis see inimene ei ole vaimselt arenenud". Ju ma ei pea siis oma plogi lugejaid nii arenenuteks.
Jutt on lühike - riis ja kebab. Paremas käes on lusikas ja vasakus kahvel. Kahvel on niisama torkimiseks, söömine käib ikka lusikaga ja parema käega. Väga mugav, pole mingit peenutsemist. Küpsetatud tomat, sidrun ja mingid marineeritud oblika maitsega rohelised lehed. Enamus riisi on valge, peale on pandud kaunistuseks mõni triip kurkumiga kollaseks värvitut. Peenemas restoranis tuuakse riisi kõrvale ka kausike küüslaugujogurtit, mis maitseb ootamatult hästi.
Juuakse vett või limonaadi ja kirutakse islamivalitsust, sest islamiõlu ei kõlba ju juua.
Valitsuse kirumine on üldse põhiline jututeema, täpselt nagu meil vene ajal oli. Meeleolu on selline, et võiks juba ükskord vimm prahvatada ja see jama ära lõppeda siin.
Hommikul juuakse teed ja näritakse eilset kuivand naani (pildil on mees otse ahjust tulnud lõhnavate naanidega) porgandimoosiga. Porgandimoos maitseb ka paremini, kui nime järgi võiks arvata. Toon ka retsepti ära, mille ma maitset analüüsides reverse-engineering meetodil välja töötasin.

1 väike porgand
1 kg suhkrut

Mees, sa tuled krediitkaardiga Iraani?

Eila tegin nimekirja teemadest, millest võiks siin kirjutada aga ei tea, kas selleni üldse kunagi jõuan, sest ainuüksi tänase päeva jooksul toimunud jaburuste ülestähendamine võtaks kaks päeva aega. Panen praegu kirja sündmused ennelõunal 10 ja 13 vahel.

Täna oli küll piinlik. Teised poisid, kes meil siin käinud on, rääkisid, et Iraanis muidu krediitkaardiga maksta ei saa aga rahvusvahelistes hotellides ikka saab. Võtsin siis mõnisada eurot kolme nädala elamisraha ilusti kaasa ja tohutu krediidiga visa business kaardi. Simorgh hotellis vaadati mind nagu tola, et mis krediitkaart? Iraanis pole mingeid krediitkaarte, lase aga füür välja! Lubasin hankida kompanii kaudu ja lasti ikka sisse.
A tühja kompanii mulle füüri annab. Tõsteti mind teise hotelli, mis on nende omanduses ja saab kuidagi teistmoodi asju ajada. Kolm päeva olin ikka Simorghis juba ära olnud ja vaja maksta. Arve oli 4104000 reaali.
Eks krediitkaardiga ole nagu alkoholigagi, et kui ühes riigis midagi üldse ei ole, siis tegelikult ikka natukene on. Mõeldi välja järgmine skeem:

1. Hotellis "Abtin" saab krediitkaardiga maksta, neil on seal oma meetod välja töötatud. Tuleb sõita sinna ja võtta sularaha välja.
2. Sõita Simorghi, võtta oma kola ja arve ära maksta.
3. Sõita hotelli "Eram", kus ma nüüd elama hakkan ja kola sisse kanda.
4. Sõita kontorisse tagasi.

Kokku edasi-tagasi sõitmist umbes 2 tunni jagu optimistlikult hinnates. Aga nüüd tuleb piinlik moment. Punkt 1 juures, kui olime peaaegu Abtini juures, meenus, et krediitkaart on Simorghis kapis luku taga. No väga piinlik. Aga nutikad poisid, kohe mõtlesime välja veel parema skeemi.

1. Sõitsime Simorghi ja klappisime füüri Pouyaniga kokku. Mõlemad oleme ju multimiljonärid siin. Ma panin kolmemillise paki 50000-lisi letti (60 tk, päris uhke klots) ja Pouyan maksis ülejäänd oma kohaliku deebetkaardiga.
2. Sõitsime Abtinni raha välja võtma, et ma saaks edaspidi ka süüa ja Pouyanile võlguolevad pisut üle miljoni reaali ära maksta. Abtinni skeem on järgmine. Kuna Iraanis mingit krediitkaardiga maksmist ei tohi olla, käib arveldamine läbi Dubai, Ühendemiraatide dirheemides. Panen oma kaardi letti, tüüp helistab Dubaisse, loeb kaardi numbri ette. Dubais vaadatakse, kas krediiti on ja broneeritakse. Siis tõmmatakse kaardist kelguga üle (mäletate, jah?), allkiri, passist tehakse koopia ja ongi füür käes. Teenustasu 5%. Üsna kiirelt käib. Millal ja milliseid teid pidi see raha lõpuks Abtinni tagasi jõuab, ei oska kahjuks öelda. Eks ta ikka salakaubavedamise moodi on.
3. Viisime kola Erammi, see oli õnneks väga lähedal, sai jala minna.
4. Sõitsime kontorisse tagasi. Jälle 3 tundi surmale lähemal.
5. Pouyan peab millalgi oma raha panka tagasi viima, sest kuidas ta käib ringi, miljon taskus.

Iraan, iraak, ..

Jälle on põhjust üks rohelise taustaga plogi teha. Algul mõtlesin, et ei viitsi aga iga päev jääb siin Teheranis silma ette nii palju jaburat, et kahju on meelest ära lasta ja ennast on ka ju vaja kiita.
Teheran ma ütlen sellepärast, et nii räägivad suured kultuurrahvad, nagu sakslased ja venelased. Igast murjanid, jänkid ja pärslased ise ütlevad Tehraan. Nii pole üldse luuleline.
Teeme kõigepealt selgeks, mis vahe on Iraanil ja Iraagil, pärslastel ja araablastel.

• Al-iran on araabia keeles mägi ja al-irak on org.
• Iraanlased on valdavalt šiia- ja araablased sunnimoslemid.
• Pärslased räägivad ilusat pehmekõlalist indoeuroopa keelt, araablased aga koledate kurguhäälitsustega semiidi dialekti, mis pole üldse inimese keel, vaid koera haukumine ja sea kisa.
• Pärslased on tõelised aarialased. Nad on oma päritolu ja tuhandete aastate paksuse kultuuripärandi üle väga uhked ning peavad araablasi vastikuteks koerteks, kes tulevad nende õue peale kaklema ja lollideks, kellel pole mingit kultuuri, ei tunne P tähtegi ja ütlevad pärslase kohta farsi.
  

4:0 Iraani kasuks. Iraan asub Iraagi ja Afganistani vahel ja on erinevalt oma naabritest täiesti normaalne riik. Välja arvatud mõned pisiasjad, millest ma lähinädalail pikemalt pajatada kavatsen.