Wednesday, October 21, 2009

Mees, sa tuled Iraanis araabia keelt rääkima?

Kuvapauk neile lugejatele, kes ikka veel arvavad, et Iraan on araabiamaa. Esimeses artiklis sai juba pikalt jahutud a kordamine on tarkuse ema, eksole.

Kõik suuremad inimkonda ähvardavad pahed nagu alkoholism, võlgu elamine (krediitkaart), homoseksualism ja araablus on Iraanis välja juuritud.

Saeed on eriti otsekohene mees (vt. ka Vozara! artiklit). Pärslased räägivad muidu avalikult, et vihkavad venelasi (Türkmenistani okupeerimine jm. ajaloolised põhjused), samas peavad nad venelastest mingil määral ikkagi lugu, kiidavad nende malemänguoskust ja ilusaid tüdrukuid näiteks. Araablased on üldse mingid teise sordi inimesed ja nendest heas seltskonnas ei räägita.

Sunday, October 18, 2009

Rätiku all pea on soe

Lubasin suure suuga tüdrukutele moejuttu puhuda a sellega murran nüüd vist kondi ära. Ma olen ikkagi valge keskealine abielus mees ja minu das Spezialität on veinikirjandus.

Kuna inimeste pildistamine on eriti rangelt keelatud, siis ma võiks igast pläma ajada, kesse ikka siia kontrollima tuleb eksole.

Kuna täna on Eestis valimised, siis alustan selles kontekstis Pouyani koostatud edetabelist, mis asjad teda Iraanis elamise juures kõige rohkem häirivad.
  1. Tal ei ole krediitkaarti. Välismaal käies peab kõik oma hotelliarved ja asjad sularahas maksma. Niisamuti nagu välismaalased Iraanis.
  2. Alkoholipiirangud. Sellest on siin kah pikalt jahutud juba.
  3. Ranged riietumisreeglid.
Kõik need asjad on selle pärast, et Iraanis ei ole vabu valimisi. See ongi kogu kurja juur.

Õnneks seda islamivalitsust enam kauaks ei ole. Rahvas on rahutu ja on näha perestroika taolise lõdvenemise märke. Meestel on juba lubatud kanda lühikeste varrukatega särki. Riiete peal tohib olla ladina tähtedega kirju. Noh, koera pildi ja "islam imeb" kirjaga teesärgiga tuleks ilmselt probleeme.

Naistel peab ikka veel olema vähemalt põlvedeni ulatuv mantel üll. Kui maani ei ulatu, siis peavad olema pikad püksid. Sääri ei tohi välgutada. Juuste rätikuga katmise komme on välja suremas. Rätik on kohustuslik aga vangi ei panda, kui see katab ainult kukla peale tehtud krunni näiteks. Rätik võib olla ka lilleline, mummuline ja misiganes värvi. Spetsiaalsed soengud on välja töötatud, mis rätiku alt seksikad paistavad. Juukseid võib isegi blondeerida. Päris mustade juustega (nagu kõigil meestel on) naisi eriti polegi näha. Ma ei tahaks ühtegi naisterahvast otsesõnu koledaks nimetada, niiet jätan kommenteerimata, mis mulje idamaine paksude huultega näokuju, mustad silmad ja halli rätiku alt piiluv blond juuksetukk koos jätavad.

Nägu ei kaeta. Mõned küll käivad olude sunnil respiraatori või sarsimaskiga.

Mantli värv ja lõige on igaühe edevuse ja rikutuse määrata. Võib panna neoonsinise mantli ja valge salli üle pea tõmmata. Täna nägin umbes samamoodi riides tibi nagu see hall siin pildil, kellel välkusid jala otsas uhiuued tulipunased tennised.

Ma olen Teherani 12 miljoni inimese hulgas praegu ainuke, kes käib heledat värvi pükstega. No tulles mõtlesin, et palav ja siis reied ei higista nii hullult. Algul üritasin ülepäeviti pesta neid a koju jõudes tuleb ilmselt ikka ära visata. Poole tunniga tuleb õues siuke tahmakiht peale nagu oleks öö otsa üle jaanitule hüpanud.

Thursday, October 15, 2009

Juudimahmud

Poliitiline seisukohavõtt peab ka olema. Valimiste aeg.

Head kolleegid saatsid mulle artikli, kus on kirjas, et Mahmud on tegelt juut. No nüüd on pilt selge. Pärslased on targad küll aga juutidel lasevad end ikka üle kavaldada.

Iraanis valitsev klikk pole muud kui osa juutide üleilmsest vandenõust. Oma mees on pukki pandud ja lastakse tal mingit kaameli möla ajada. Et Iisraelil oleks hea rääkida, missugune hull vaenlane neid ähvardab ja saaks Lääne silmis rohkem õigustust palestiinlasi nottida.

Nonii, praegu seletasin kolme lausega kogu Lähis-Ida olukorra ära. 25 päeva järjest kaine oldud, pea lõikab nagu katkine kann.

Tuesday, October 13, 2009

Sa oled mu süda, sa oled mu hing ..

Pea 3 nädalat saab juba molutatud siin. Silm hakkab harjuma ja kõik tundub nii tavaline, et polegi nagu millestki kirjutada. Dies novus, merda idem nagu mul üks sõber ütleb. Aga enesekiitus on enda teha ja üritan ikka kaks postitust nädalas välja punnitada.

Peale revolutsiooni keelati algul muusika üldse ära. Nüüdseks on lubatud teha traditsioonilist pärsia muusikat. Muusika ei tohi olla lõbus ega tantsuline. Niiet poest saab osta ainult surmigavat sitarikiunutamist mõtliku trummipõrina saatel või siis kohalike hurmurite ballaade õnnetust armastusest, mis on veel hullem. Siukse astmaatilise vokaaliga nagu Koit Toome vahepeal tegi. Plaadid on väga odavad (35-40 krooni) ja valik suur.

Kerge muusika põrandaalustes klubides tantsimiseks ja autoga ummikus istudes kuulamiseks tuleb salakaubana välismaalt. Peamiselt Amühhis elavate Iraani põgenike toodang. Tänava peal "varrukad" pakuvad plaate nagu Kadaka turul vanasti. Mõni julgem on väikse valiku pärsia vaiba peale laiali ka laotanud. Politsei on liikluse reguleerimisega väga hõivatud ja eriti mölisema ei tule.

Kolme tänavamuusikut olen näinud. Üht vanameest mingi puupuhkpilliga, teist vanameest sitariga ja üks õliste lokkidega noormees taob igal õhtul Vanaka maidaani ääres mingit pisikse kandle moodi asja pulkadega.

Siukseid vendi, kes autoga ringi kruiisivad ja aknast tümakat lasevad, et naistele muljet avaldada on ka ikka näha ja kuulda. Suur linn, igasuguseid frukte tuleb ette. Täna hommikul lasti Modern Talkingut. See vist tuli plaadi pealt isegi. Uuem auto oli ja üsna selgelt kõlas. Taksojuhtidel on enamasti mõni 90ndate alguses raadiost lindistatud kassett autos. Roxette ja mis nad olid. Paykani ving sinna otsa ja meeleolu on täpselt nagu Freddy kuulsas sügiselaulus.

mängib mingi muusika
süda läheb pahaks
plikad suitsetavad
oksendada tahaks

Thursday, October 8, 2009

Koera higi

Täna olime juba neljakesi lõunal. Gäng läheb järjest suuremaks. Mihály on ungarlane, elab Kecskemétis, mis on Tartu suurune linn ja arvab, et Budapestis elavad lollid. Peale selle on tal õllekõht ja kiilaspea, niiet imestan kuidas iraanlased meil üldse vahet teevad.
Jututeemad lisaks valitsuse kirumisele olid mõistagi pálinka, et ungari vein on parem kui prantsuse oma, et algupärase pärsia veini (Shiraz) odavad koopiad, mida Austraalias ja Argentiinas tehakse on halvad, et tequila on mürk, no ja see kui Pouyan ja Mesham omavahel arutasid missugune üks hea viski võiks välja näha ja maitsta oli juba päris naljakas kuulata ja mokk maas pidada.

Koera higi - pärsia keeles عرق سگی - aragh-e sagi. Selle valmistamise aparaat olla pea igas Iraani keldris. Mesham rääkis, et nad igal õhtul koos isaga mässavad keldris rosinaid kääritada või destilleerivad midagi. Iraani aragh erineb teistest viinamarjapuskaritest selle poolest, et aniisi ei lisata ja aetakse 2x läbi. Tuleb ilus läbipaistev ja eriti kange jook nagu seto handsa.

Õlut siin kodus ei tehta. Veini ja puskarit aint. Pouyan rääkis midagi, et nad teevad datlitest ka veini. Põhjamaised teraviljast ja kartulist alkoholi valmistamise tehnoloogiad on siin tundmatud. Kõik tuleb nii lihtsalt kätte. Rosinatele ei pea ju pärmi ega suhkrut panema, et käärima läheks.

Wednesday, October 7, 2009

Vozara!

Kontor asub Halid Islambuli avenüül. Taksojuhile tuleb öelda "Vozara", et õigesse kohta viiks. Küsisin Saeedilt, mis värk on.

M: Kule, Saeed, mis see "Vozara" on? Selle maja nimi, mis kontori kõrval on vä? (No Aasias on suurematel majadel nimed, taksojuhid teavad neid paremini kui aadresse. Ja seal on tõesti ühe maja peal suurte tähtedega "Vozara" kirjas).
S: Tänava nimi on "Vozara".
M: Ma arvasin, et tänava nimi on "Halid Islambuli".
S: Ei ole. "Vozara" on selle tänava nimi.
M: No a kõigi siltide peal on "Halid Islambuli", osadel isegi ladina tähtedega.
S: Ei, ei. Selle tänava nimi on ikka "Vozara". "Halid Islambuli" is the f**ing new name.

Nojah, eks vaadake ise, mis mehega tegu oli. Tule taevas appi!

Tuesday, October 6, 2009

Šiiidid ja sunniidid

Religioonist peab ka midagi kirjutama, ikkagi Islamivabariik. Ühtegi päris usklikku ma siin küll veel kohanud ei ole. Pean silmas sellist, kes töö ajal mošees palvetamas käiks nagu araablased. Mošeid on üldse väga vähe ja suured kolakad. Siukest asja ei ole, et iga nurga peal väike karp nagu Kuningriigis ja Emiraatides. Mõned naised käivad küll telk ümber tänaval a nad on võibolla lihtsalt häbelikud või vaesest perest ja ninatöö tegemata.

Islam on nagu Keskerakond aga hullem. Iraanis valitseb täielik usuvabadus. Misiganes sekti kummardajad (v.a. muidugi Bahá'í, kes on päris ketserid) on teretulnud üle tulema šiiamoslemite vennalikku perre. Islamiusust lahti ütlemise karistuseks on surm. 89% iraanlastest on ametlikult šiiad. Nii on lihtsam asju ajada. Umbes nagu meil vene ajal pidi kommude parteisse astuma, et autoostuluba saada.

Olgu siis siin ka lühidalt ära toodud, mille poolest šiiamoslemid sunnitoslemitest paremad on. Peaaegu kõik tuttavad on mult seda küsinud ja ei viitsi igaühele eraldi seletada.

Muhameedlaste lõhenemine toimus kohe peale vana Muhamedi koolemist. Oli vaja uus kunn valida ja mindigi kohe nugade peale sellega. Ühed arvasid, et uus kunn peab olema Abu Bakr - Muhamedi äi. Nendest said sunnid. Teised tahtsid, et kunn oleks Ali - Muhamedi teine onupoeg, kelle ta 6 aastase poisina enda juurde elama võttis, temaga rasketel aegadel ühes voodis magas ja lõpuks oma lemmiktütre Fatima talle naiseks andis. Nemad on siis šiiad nüüd.

Ma ei saa küll aru, mida siin vaielda oli. Selge ju, et väimees-onupoeg on õigem järglane, kui mingi äi. Millegipärast on 90% moslemitest tänapäeval ikkagi sunnid. Ja nad ei pea šiiasid üldse moslemiteks. Korralikust sunni perest tüdruk ei tohi šiiapoisiga abiellumisest mõeldagi.

Lisaks erinevate isikute kultusele ja numeroloogilisele mudrule on ka mõned põhimõttelised erinevused.
  • Šiiad usuvad, et inimesel on olemas vaba tahe. Et ta vastutab ise kõige kurja eest, mida ta teeb. Et kõik ei sünni päris allahi tahtel. Nad ei usu ettemääratud saatust ja siukest jama.
  • Sunnid elavad oma 10. sajandi seaduste (šariaa) järgi ja neid ei tohi muuta. Šiiade jaoks on šariaa ja koraan uutele tõlgendustele avatud ja areneb koos ühiskonnaga.
Šiiadel on veel igast vahvaid asju, näiteks mutah - ajutine abielu. See võib kesta ühe öö või ka elu lõpuni, nii kuidas asjaosalised parajasti heaks arvavad. Sellist suhet ei loeta pärisabielu rikkumiseks ja kui peaks lapsi tulema, lähevad nad täiesti seaduslikult mehe nimele kirja.

Sunday, October 4, 2009

Mu Paykani tagaistmel ..

Tänane jutt on puhtalt autopededele, mingit nalja ega puänti ei ole. Naislugejatele kirjutan mõnipäev moest.

Liiklus tundus algul täiesti pöörane. Lennujaamast linna sõit šokeeris täitsa ära ja võttis mitu päeva harjumist enne kui üksi, ilma kohalike varju hoidmata, teed julgesin ületada.

Kompanii saatis autojuhi ilusti lennujaama vastu mulle a ma ei leidnud teda seal üles ja tulin piraattaksoga. See oli ikka eriline pann. Esiklaas praguline, turvavöö kinnitus katki. Veepudelid veeresid põrandal ringi. Kõik rihmad kapoti all libisesid, kolin ja vilin, tundus, et asi seisab koos veel ainult allahi tahtel. Juht näris kogu aeg mingit heina, ilmselt sedasama, mida Somaalia piraadid, et magama ei jääks. Öö oli kah juba, nii kella 3 aeg. Positiivne oli see, et päris kiiresti sai kohale. Uus ajatolla Homeini nimeline lennujaam on linnast päris kaugel.

Kiiruse piirangut siin vist üldse ei ole. Mõne eriti järsu kurvi peal on 30 märk aga see ei huvita kedagi. Kõik sõidavad nii kiiresti kui võimalik.

Kogu liiklus toimib ühel lihtsalt põhimõttel - kes ees, see mees. Ei ole mingeid pea- ega kõrvalteid. Niipea, kui õnnestub nina kuhugi vahele suruda, on korras, lastakse rahulikult läbi. Mingit tuututamist ega sõimlemist ei ole. Sama kehtib ülekäigurajal. Kui passid tee ääres, ei tee ükski juht sind märkama. Niipea kui auto ette astud, jääb seisma. Peaaegu kinnisilmi võib minna.
Suurematel ristmikel on foorid ja neid ka järgitakse. Suunatulesid kasutatakse üllatavalt palju. Enamus tänavaid on ühesuunalised. Suurematel teedel on kaks suunda ja siis on eraldusriba või mingi tara alati vahel.

Politseinikke on päris palju väljas. Muuhulgas kontrollivad nad seda, et ega keegi pole valel päeval autoga välja tulnud. Paaritutel kuupäevadel tohivad linnas sõita paaritu numbriga autod ja paariskuupäevadel paarisarvulise numbriga autod. Niiet kui tahad iga päev sõita, peab 2 autot olema. Aga sellest ei pruugi ka abi olla, sest osa tihedama liiklusega piirkondi on tööpäevadel eraautodele suletud. Sõidavad ainult taksod ja asutuste transport.

Tipptunnil autoga sõitmine on piin. Istud ja venid seal ja vahid nagu loll, kuidas jalakäijad mööda jalutavad. Mingi 5 km on igal juhul mõistlikum jala minna. Jalakäijaid on päris palju ja kõnniteed on enamasti läbitavad.

Väga populaarne liiklusvahend on kerge 125-kuubikuline mootorratas. Nendega sõidetakse ka kõnniteedel. Paljudel on 2 inimest peal. Kiivrit kannavad ainult politseinikud (neil on natuke võimsamad rattad kah) ja veel olen nädala jooksul näinud umbes viit kiivriga mootorratturit. Ühel oli seejuures rihm lahti. Linn on tugevalt kreenis, niiet edasi-tagasi sõidul saab ühe otsa teha mootorit käivitamata. 20 km võib vabalt järjest allamäge sõita.

Ühtegi kokkupõrget ega otsasõitu ei ole näinud. Mõlkis autosid on väga vähe, eriti kui arvestada, et keskmine auto on siin nii 20 aaastat vana. Domineerivad Iraanis toodetud mudelid:
  • Paykan - 1966 aasta inglise disain, nagu kolhoosiesimehe "Volga", tootmine lõpetati 2005 valitsuse survel jubeda tossu tõttu, mida ta välja ajab.
  • Samand - rahvasuus tuntud kui "Uus Paykan", logol on hobuse pea, Peugeot tegelt.
  • Saba - see on Kia kohalik bränd.
Päris Peugeotte ja Kiasid on ka palju a need on kohapeal kokku pandud. Välismaa autosid on väga vähe.

Ükspäev sõitsime kompanii autoga ja siis foori taga juht võttis kindalaekast mingi deodorandi vms. pudeli ja pihustas paar törtsu sinna armatuurlaua aukudesse, kust muidu värsket õhku salongi puhub. Viiekesi olime autos ja kõigile nagu tundus täiesti normaalne.

Saturday, October 3, 2009

Islamiõlu

Täna kükitasime Pouyaniga terve päeva jälle kliendi kontoris indialaste osakonnas. India keel on ikka väga raskesti mõistetav. Eriti hull on see, et kui nad midagi positiivset räägivad, siis vangutavad pead nagu oleks kõik katki ja keegi ei tea miks.

Hommikused rutiinsed tegevused nagu Aasia klientide juures ikka:
  • otsida lauanurk, kuhu suurema osa üsapuutrist toetada saab.
  • hankida tool. Ega muud võimalust pole, kui tuleb passida peale, et keegi püsti tõuseks ja tool ära rabada. Kõik toolid on õnneks täpselt ühesugused niiet kuniks ise püsti ei tõuse, on kõik korras.
  • leida võrgukaabel. Sellega on keerulisem kui tooliga. Juhtmeid on erinevat värvi, osad töötavad, osad mitte.
  • kui aku tühjaks hakkab saama, tuleb veel pistikupesa ka otsida ja oma toitekaabel kuidagi sinnani venitada. See võib lõppeda lauanurga kaotusega ja siis hakkab kõik otsast peale.
Lõuna ajal ronis mingi hall vanamees sisse ja tõi igaühele piimapudelikese, kausitäie riisi ja kanakoiva. Mingit raha ei tahtnud, ütles aint, et lusikad ja kahvlid tuleb pärast panna kandiku peale, mitte koos kausiga prügikasti visata. Päris korralikud metallist riistad olid tõesti. Aga peab ütlema, et kanakoiva söömine lusika ja kahvli abil küll eriti mugav ei ole.

Piimapudelikeses oli leban - araabia koerte leiutatud jook - kergelt gaseeritud vesi, kuhu on natuke jogurtit sisse pandud. Kõlab nagu solk a tegelt väga hull ei olnd. Parem ikka kui paljas piim. Leban pidi hea unerohi olema. Pouyan üldse peale lõunat enamasti magab.

Lürpisime siis lebanit ja kirusime valitsust. Muidugi läks jutt kohe jälle alkoholi peale. Pouyanile meeldib Heinekeni õlu ja Itaalia vein. Joob väga harva ja väga vähe. Väike 0.33l purk Heinekeni maksab 130 krooni. Itaalia veini ei tasu üldse osta, sest see on lahti tehtud ja mingi jama asemele valatud. Peale purgiõlle ei saagi midagi usaldada. Mõne aasta eest oli alles metanoolitragöödia olnud.

Hiljuti sai veel apteegist piiritust osta ja kokteile segada. Islamivalitsusele see ei meeldinud ja nüüd on apteegipiiritus ära solgitud, niiet kui seda juua läheb kõht lahti. Järgmiseks avastati, et inimesed panevad püha alkoholivaba islamiõlle sisse pärmi ja lasevad selle päris õlleks käia. Nüüd on alkoholivaba õlle sees mingi mürk, mis pärmi ära tapab. Sellest ka see hirmus pohmakas, mis juba joomise ajal peale hakkab, mitte hommikul.

Teine asi, mida lisaks alkoholile Islamivabariigis üldse ei esine, on homoseksualism. See teeb küll ainult heameelt.

Friday, October 2, 2009

Pärsia kalender

Reede on siin pühapäev nagu islamimaades kombeks. Enamus poode on kinni. Rahvast ja autosid on väga vähe liikvel. Ainult välismaalastele mõeldud suur kaubamaja on lahti. Ehk siis reedel tänaval jalutades on tunne nagu kodus.

Tänane jaburus tuleb väljastpoolt Iraani. Kujuta pilti, täiesti arusaamatu ja loogikavaba Gregooriuse kalender (pimeda keskaja aastast 1582) on lääneriikides ikka veel kasutusel. Ometi on Pärsias tuhandeid aastaid kasutatud palju paremat kalendrit ja selle 1925. aastal ilmutatud uusim väljalase on nii astronoomiliselt täpne ja seejuures nii lihtne ja loogiline, kui üldse olla saab.

Aasta algab kevadisel pööripäeval. Esimesed 6 kuud on pikkusega 31 päeva. Järgmised 5 kuud on 30 päeva. Viimane kuu kestab kuni järgmise kevadise pööripäevani (29 või 30 päeva). Kogu lugu.

Thursday, October 1, 2009

Ninatööd

Selle pildi tegin ennelõunal mäe peal rikaste linnaosas Zafaraanias (زءفرانيه). Küll seal oli palju välismaa autosid. Kuulutus elektrikapil kutsub neide ninatöid tegema.

Iraani naistel on maailma kõige ilusamad ninad. Ja Iraani kõige ilusamad ninad on Teherani naistel, sest siin on parimad ilukirurgid. Neid on midagi 3000 ja kõik vihuvad hommikust õhtuni peamiselt ninatöid teha.
Nina kuju järgi on võimalik enamvähem määrata, kui jõukast perest neiu pärit on ja kas tema käe palumine tuleks kõne alla.

Enamus ninatöid on väga hästi välja tulnud aga aegajalt piilub ikka mõni nukker maikldžäkson kah räti alt.

Wednesday, September 30, 2009

Miljonimäng

Täna käisime Itaalia restoranis pitsat söömas. Korralikult küpsetasid seal, ilus pruun ja krõbe tuli. Poole liitri frizzante veiniga oleks päris hea olnud. Limonaad joodud ja valitsus kirutud, küsisime arve. 220000 reaali. Ma lugesin ilusti 110000 taldrekule. Pouyan pani miljoni ja veel puru peale ja hakkas minema minema. No mingi jama, eila panime ~1% tippi, täna 400%? Pidasin Pouyani kinni ja näitasin talle miljonit arusaamatu näoga. Võttis ikka mitu sekundit aega, enne kui ta aru sai, milles asi. Ta polnd nii suurt raha enne näind ja arvas, et see on mingi tühine 100000-line. Ei olnd seda miljonit panka ära viind, mis ma talle esmaspäeval andsin ja käiski 2 päeva ringi miljon taskus. Miljoniga saab muidu 2 nädalat korralikus restoranis lõunal käia. No siis läksime joonelt kohe panka ja vahetasime 20000-listeks selle (50 tk).

Rahasüsteem on siin üldse väga imelik. Ametlik rahaühik on reaal (1 kroon = ~930 reaali). Aga hinnad on mõnes kohas reaalides ja mõnes tomanites. 1 toman = 10 reaali. Seal Itaalia restoranis näiteks olid menüüs hinnad tomanites (تومان) aga arve toodi reaalides (ریال). Üldiselt on nii, et kui mingi paberi peale trükitud arve saab, siis see on reaalides ja kui mõnes urkapoes kaupmees nisama mühatab mingi summa, siis see on tomanites. Ja kui öeldakse lihtsalt "kolm", siis see tähandab muidugi 3000 tomanit ehk 30000 reaali. See rahatäht pildil, mille peale on 50 kirjutatud, on poolemilline.



Kui jutt juba raha peale läks, siis üldisest hinnatasemest kah.
Kinnisvara on jube kallis. Ruutmeeter ~40000 krooni. Mida kõrgemal, seda kallim. Kõrgemal siis nii maja geograafilise asukoha (Teheran asub mäe küljel) kui ka korruse mõttes. Sellepärast, et ülevalpool on õhk puhtam ja parem olla.
Autod on jube kallid. Umbes 2x kallimad kui Euroopas. Igasuguste maksude tõttu. Nende maksudega on täiesti mööda pandud - sõidetakse vanade tossavate pannidega ja õhu läbipaistvus on kilomeetri jagu ehk.
Söök on odav. Takso on odav. Buss ja metroo on sümboolse hinnaga a hullult peab trügima, et sinna sisse saada.
Bensiinil liitri hinda ei ole. 10 liitrit on umbes 12 krooni aga mingi limiit on, et kui palju kuus võib tarbida auto kohta. Kui üle limiidi läheb, siis on natuke kallim. Valituses arutatakse praegu, et kas mingi kogus kuus võiks üldse tasuta olla.

Tuesday, September 29, 2009

Küüslaugujogurt

Täna midagi eriti jaburat ei juhtund peale selle, et hommikul läksin 35 minutiga jala kontorisse, kus eila õhtul sai 20 minutit taksot oodatud ja sellega siis 30 minutit hotelli sõidetud. Liiklusest edaspidi pikemalt.

Räägin siis kohalikust söögist. Kõigepealt pean küll tsiteerima Gunnar Aarmat - "Kui vaimselt arenenud inimene pool tundi peale sööki mäletab mida ta sõi, siis see inimene ei ole vaimselt arenenud". Ju ma ei pea siis oma plogi lugejaid nii arenenuteks.
Jutt on lühike - riis ja kebab. Paremas käes on lusikas ja vasakus kahvel. Kahvel on niisama torkimiseks, söömine käib ikka lusikaga ja parema käega. Väga mugav, pole mingit peenutsemist. Küpsetatud tomat, sidrun ja mingid marineeritud oblika maitsega rohelised lehed. Enamus riisi on valge, peale on pandud kaunistuseks mõni triip kurkumiga kollaseks värvitut. Peenemas restoranis tuuakse riisi kõrvale ka kausike küüslaugujogurtit, mis maitseb ootamatult hästi.
Juuakse vett või limonaadi ja kirutakse islamivalitsust, sest islamiõlu ei kõlba ju juua.
Valitsuse kirumine on üldse põhiline jututeema, täpselt nagu meil vene ajal oli. Meeleolu on selline, et võiks juba ükskord vimm prahvatada ja see jama ära lõppeda siin.
Hommikul juuakse teed ja näritakse eilset kuivand naani (pildil on mees otse ahjust tulnud lõhnavate naanidega) porgandimoosiga. Porgandimoos maitseb ka paremini, kui nime järgi võiks arvata. Toon ka retsepti ära, mille ma maitset analüüsides reverse-engineering meetodil välja töötasin.
1 väike porgand
1 kg suhkrut

Monday, September 28, 2009

Mees, sa tuled krediitkaardiga Iraani?

Eila tegin nimekirja teemadest, millest võiks siin kirjutada aga ei tea, kas selleni üldse kunagi jõuan, sest ainuüksi tänase päeva jooksul toimunud jaburuste ülestähendamine võtaks kaks päeva aega. Panen praegu kirja sündmused ennelõunal 10 ja 13 vahel.

Täna oli küll piinlik. Teised poisid, kes meil siin käinud on, rääkisid, et Iraanis muidu krediitkaardiga maksta ei saa aga rahvusvahelistes hotellides ikka saab. Võtsin siis mõnisada eurot kolme nädala elamisraha ilusti kaasa ja tohutu krediidiga visa business kaardi. Simorgh hotellis vaadati mind nagu tola, et mis krediitkaart? Iraanis pole mingeid krediitkaarte, lase aga füür välja! Lubasin hankida kompanii kaudu ja lasti ikka sisse.
A tühja kompanii mulle füüri annab. Tõsteti mind teise hotelli, mis on nende omanduses ja saab kuidagi teistmoodi asju ajada. Kolm päeva olin ikka Simorghis juba ära olnud ja vaja maksta. Arve oli 4104000 reaali.
Eks krediitkaardiga ole nagu alkoholigagi, et kui ühes riigis midagi üldse ei ole, siis tegelikult ikka natukene on. Mõeldi välja järgmine skeem:

  1. Hotellis "Abtin" saab krediitkaardiga maksta, neil on seal oma meetod välja töötatud. Tuleb sõita sinna ja võtta sularaha välja.
  2. Sõita Simorghi, võtta oma kola ja arve ära maksta.
  3. Sõita hotelli "Eram", kus ma nüüd elama hakkan ja kola sisse kanda.
  4. Sõita kontorisse tagasi.

Kokku edasi-tagasi sõitmist umbes 2 tunni jagu optimistlikult hinnates. Aga nüüd tuleb piinlik moment. Punkt 1 juures, kui olime peaaegu Abtini juures, meenus, et krediitkaart on Simorghis kapis luku taga. No väga piinlik. Aga nutikad poisid, kohe mõtlesime välja veel parema skeemi.

  1. Sõitsime Simorghi ja klappisime füüri Pouyaniga kokku. Mõlemad oleme ju multimiljonärid siin. Ma panin kolmemillise paki 50000-lisi letti (60 tk, päris uhke klots) ja Pouyan maksis ülejäänd oma kohaliku deebetkaardiga.
  2. Sõitsime Abtinni raha välja võtma, et ma saaks edaspidi ka süüa ja Pouyanile võlguolevad pisut üle miljoni reaali ära maksta. Abtinni skeem on järgmine. Kuna Iraanis mingit krediitkaardiga maksmist ei tohi olla, käib arveldamine läbi Dubai, Ühendemiraatide dirheemides. Panen oma kaardi letti, tüüp helistab Dubaisse, loeb kaardi numbri ette. Dubais vaadatakse, kas krediiti on ja broneeritakse. Siis tõmmatakse kaardist kelguga üle (mäletate, jah?), allkiri, passist tehakse koopia ja ongi füür käes. Teenustasu 5%. Üsna kiirelt käib. Millal ja milliseid teid pidi see raha lõpuks Abtinni tagasi jõuab, ei oska kahjuks öelda. Eks ta ikka salakaubavedamise moodi on.
  3. Viisime kola Erammi, see oli õnneks väga lähedal, sai jala minna.
  4. Sõitsime kontorisse tagasi. Jälle 3 tundi surmale lähemal.
  5. Pouyan peab millalgi oma raha panka tagasi viima, sest kuidas ta käib ringi, miljon taskus.

Sunday, September 27, 2009

Iraan, iraak, ..

Jälle on põhjust üks rohelise taustaga plogi teha. Algul mõtlesin, et ei viitsi aga iga päev jääb siin Teheranis silma ette nii palju jaburat, et kahju on meelest ära lasta ja ennast on ka ju vaja kiita.
Teheran ma ütlen sellepärast, et nii räägivad suured kultuurrahvad, nagu sakslased ja venelased. Igast murjanid, jänkid ja pärslased ise ütlevad Tehraan. Nii pole üldse luuleline.
Teeme kõigepealt selgeks, mis vahe on Iraanil ja Iraagil, pärslastel ja araablastel.
  • Al-iran on araabia keeles mägi ja al-irak on org.
  • Iraanlased on valdavalt šiia- ja araablased sunnimoslemid.
  • Pärslased räägivad ilusat pehmekõlalist indoeuroopa keelt, araablased aga koledate kurguhäälitsustega semiidi dialekti, mis pole üldse inimese keel, vaid koera haukumine ja sea kisa.
  • Pärslased on tõelised aarialased. Nad on oma päritolu ja tuhandete aastate paksuse kultuuripärandi üle väga uhked ning peavad araablasi vastikuteks koerteks, kes tulevad nende õue peale kaklema ja lollideks, kellel pole mingit kultuuri, ei tunne P tähtegi ja ütlevad pärslase kohta farsi.
4:0 Iraani kasuks. Iraan asub Iraagi ja Afganistani vahel ja on erinevalt oma naabritest täiesti normaalne riik. Välja arvatud mõned pisiasjad, millest ma lähinädalail pikemalt pajatada kavatsen.