Räägin siis kohalikust söögist. Kõigepealt pean küll tsiteerima Gunnar Aarmat - "Kui vaimselt arenenud inimene pool tundi peale sööki mäletab mida ta sõi, siis see inimene ei ole vaimselt arenenud". Ju ma ei pea siis oma plogi lugejaid nii arenenuteks.
Jutt on lühike - riis ja kebab. Paremas käes on lusikas ja vasakus kahvel. Kahvel on niisama torkimiseks, söömine käib ikka lusikaga ja parema käega. Väga mugav, pole mingit peenutsemist. Küpsetatud tomat, sidrun ja mingid marineeritud oblika maitsega rohelised lehed. Enamus riisi on valge, peale on pandud kaunistuseks mõni triip kurkumiga kollaseks värvitut. Peenemas restoranis tuuakse riisi kõrvale ka kausike küüslaugujogurtit, mis maitseb ootamatult hästi.
Juuakse vett või limonaadi ja kirutakse islamivalitsust, sest islamiõlu ei kõlba ju juua.
Valitsuse kirumine on üldse põhiline jututeema, täpselt nagu meil vene ajal oli. Meeleolu on selline, et võiks juba ükskord vimm prahvatada ja see jama ära lõppeda siin.
Hommikul juuakse teed ja näritakse eilset kuivand naani (pildil on mees otse ahjust tulnud lõhnavate naanidega) porgandimoosiga. Porgandimoos maitseb ka paremini, kui nime järgi võiks arvata. Toon ka retsepti ära, mille ma maitset analüüsides reverse-engineering meetodil välja töötasin.
1 väike porgand
1 kg suhkrut
1 kg suhkrut
No comments:
Post a Comment